Seedetrakti testid

Seedetrakti testid on mõeldud seedesüsteemi haiguste ennetamiseks. Lisaks seedesüsteemi sümptomitele ja tunnustele kaasnevad seedesüsteemi haiguste kliiniliste ilmingutega sageli ka muud süsteemsed või süsteemsed sümptomid, millest mõned on vähem märgatavad kui teistel süsteemidel. Seetõttu saame kõikehõlmava analüüsi ja sünteesi teel õige diagnoosi panna vaid hoolikalt kogudes kliinilisi andmeid, sealhulgas haiguslugu, füüsilisi tunnuseid, rutiinseid teste ja muid seotud täiendavaid uuringutulemusi.

Seedetrakti haiguste ennetamiseks on väga oluline põhjalikud seedetrakti uuringud, ennekõike tuleks pöörata tähelepanu patsiendi üldisele olukorrale, kas esineb kollatõbe ja ämbliku nevus, kas rangluu lümfisõlm on paistes. , kas rinnal ja kõhuseinal on veenilaiendid ja verevoolu suund ning kas süda ja kops on ebanormaalsed. Kõhuõõne uuring peaks olema põhjalikum ja üksikasjalikum, kõhuõõne laienemine, peristaltiline lainetus, liikuv tuhmus, hellus, tagasilöögivalu, kõhulihaste jäikus, vibratsioonivesi, sooleheli; Massi leidmisel on vaja teada selle asukohta, sügavust, suurust, kuju, kõvadust, pinnaseisundit, kas esineb liikuvust, hellust, pulsatsiooni jne. Väga oluline on maksa ja põrna uurimine. tähelepanu tuleks pöörata suurusele, kõvadusele, servale, pinnale ja õrnusele. Olge ettevaatlik, et mitte segi ajada väljaheiteid sigmakäärsooles, täidetud põies, lordootilises selgroos, kõhuaordis, neerudes ja raseda emakas. Lisaks ei tohiks nahaaluse rasvkoe korral kõhn inimene, kellel on puudu, kõhuseinal võib veen näha, ei tohiks ukseveeni kogemata teha kõrget survet; Peristaltiliste lainete esinemist nõrga ja lõtvunud kõhuseinaga patsientidel ei tohiks pidada soolesulguseks. Seedetrakti haiguste ja eakate patsientide päraku sõrme uuring peaks olema rutiinne ja seda ei tohi ignoreerida.

Seedetrakti testid, sealhulgas väljaheite varjatud vereanalüüs ja uriini kolme sapi analüüs, on lihtsad ja väärtuslikud uurimismeetodid. Maovedeliku analüüs ja kaksteistsõrmiksoole drenaaž võivad olla mao- ja sapiteede haiguste diagnostiliseks aluseks. Maksafunktsioon kontrollib üksust palju, mis tähendab, et igaüks on erinev, vastab sobiv valik. Tsütoloogia on abiks söögitoru-, mao- ja käärsoolevähi diagnoosimisel. Kasvajamarkerite, nagu AFP, CEA ja CA19-9, tuvastamisel on teatud väärtus. Autoantikehad, nagu anti-mitokondriaalsed antikehad, on abiks seedetrakti autoimmuunhaiguste diagnoosimisel.